neljapäev, 22. oktoober 2015

Udu mässib end. . .

Veel viimane leheke kiigub puul,
veel kiigub kõrreke veesilmas.
Mu ümber mähkub udu - nii vaikselt, nii jõuliselt.
Ma hingan, mu kehasse tungib see sama niiske õhk.
Kuu piilub öökardina tagant, kuskil kauguses kraaksatab vares.
Mis on varesel muret, kas ootab ta teise vastust?
Korraga on vaikus, vaikus mida võib purustada ka samblale kukkuva nööpnõela mütsatus.
Udu aina enam ja enam mässib end ümber minu, ma sulgen silmad ja ma justkui heljuks nende samade puude kohal ja mind tervitaksid linnud.