Põhja-Soome külastamine

Me ju kõik teame, et alati on kusagil mujal parem kui kohas kus just ollakse.
Sedasi oli ka minul .Ma ei ole küll teab mis suur rännuhull aga ikkagi ma vahest tahan olla seal kus on parem.
Parem - see on ju tegelikult meil vaid väljendusviis, selle hetke kohta mida tunneme, see on ajutine, see ei kesta lõputult. Ka mina tahtsin olla paremas kohas kui sombune Eesti talv.
Ma jumaldan külma, jääd ja valget lund, need on asjad mis elu lõpuni mind jäävad sisimas saatma. Sedasi ma siis otsisin selle aasta sisse jäävat reisi kuhugi kohta, mida mu hing ihkab. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähemal, nii ka minul, ma võtsin ette reisi mis viis mind Kuusamo lähistele.
Kuusamost 20km kaugusel Ruka külas kus me elasime terve nädala. Kohalejõudmise päeva õhtul saime teada, et kes tahavad võivad jääda Riisitunturisse ööbima-selline väike onnike pimeduses kus ahi nurgas ja paar lavatsit. Mina ja veel 5 fotograafi siis jäimegi kohe sinna, mis siis et pilves oli taevas aga meil oli pidevalt online info jooksmas kas ja kunas virmalised liiguvad. Kuna õhtu oli väga ilus oma pilve vahel loojuva päikesega siis üritasin mina koos teistega minna seda pildistama, aga nimelt ma ei arvestanud, et seal on lund puusadeni, ja et see lumi ei kanna mitte poolt kilo ka. Nii ma siis koos tuttava Uvega seal sumasin ja higistades edasi rühkisime. Lund oli metsikult ja me ei jõudnudki seda esimest ilusat päikese loojangut pildistama, sest jõud oli otsas. Keerasime otsa ringi ja tuldud teed tagasi enda krõbisevalt külma onni.
Üritasime hakata tuld alla tegema aga mis ei lähe põlema, on puud, kuna nad on märjad olnud ja siis ära külmunud ning mis sa ikka jääpulkadest põletada üritad. Meie suurimaks abistajaks oli gaasipliit - jah sellised asjad 50km kaugusel  ja täiesti alles ning igati hästi toimivad. Seal peal ajasime jääpulgad põlema ja pistsime need siis ahju. Sedasi me saime endale koldesse tule. Ka testisime ära enda suitsuanduri mis toimis.
Kui me kõik olime lõpuks ilusti koos siis mõtlesime, et mida ette võtta selle õhtuga, kuna taevas pilves. Keegi pakkus välja, et joonistame valgusega enda onni pimedusest välja ja seda me läksime ka katsetama. Onn ilusti välja maalitud ja vaatasime et aga miks mitte need vahukommid samamoodi välja tuua. Pärast ma ise katsetasin kahest eri kohast valgusega neid kuuski maalida ning tulemus oli üllatavalt hea. Kui olime ilusti ja kenasti enda kuused leidnud ja ka söök söödud ning kõigil kerge roidumus peal siis läksime magama. Ah ja, väike tähelepanek, et kuna Raimond meie giid, pani sinna majja kirja 6 fotograafi, siis magama minnes avastasime, et meid on 11 seal, seega pidime endeid koomale võtma ja kes kuhugi ei mahtunud magas pika pingi peal. Ma ei tea kas me poolt tundi magada saime kui järsku kargasid meile soomlased sisse ja küsisid, et kas vaba ruumi on, me viisakalt siis ütlesime, et ei ole ja nad läksid ära.
Pärast seda virgus üks meie nais giididest ja ajas ennast õue ning üsna pea tuli sealt tagasi tuima lausega" Kui kellelgi nüüd väga igav on või und ei ole, siis ta võib uurida õues kas on virmalisi või ei." Pärast seda lauset kestis vaikus veel 2 sekunditja siis läks selliseks sagimiseks, et õigupoolest ei olnud ruumi mitte ümbergi pöörata ennast ja me olime vähem kui 4 minutiga kõik õues. Statiiv ning selle peal aparaat ja nii siis me kõik taevasse enda torud suunasime,et seda ilu kätte saada. Esimesed ilusad virmalised, see tekitas kerge värina kehasse, midagi mida ennem ei ole ise saanud kogeda aga kuulnud palju. Kui olime enda virmalised ilusti seadnud ritta mälukaartide peale kobisime magama. Hommikul väike päikesetõusu jahtimine ja muu selle juurde kuuluv ning sedasi me reis siis oligi alguse saanud.