Tuul sasib puudes oksi ja märjaks saavad nad.
Ma vaatan, ma vaatan ainiti kaugusesse mis on minust nii kaugel.
Pilv sõuab tasa üle taeva ja tuul annab enda päevatöö üle pimedusele.
Vaikus- ei midagi muud siin linnas, kus olen mina ja ei söenda minna, et tunda kuis keerleb maailm ja rõkatab naer.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar